Eestikeelne Piibel 1997
Jesaja 50 et mu õigusemõistja on ligidal. Kes tahab minuga riielda? Astugem üheskoos ette! Kes on mu vastane? Tulgu ta mu juurde!Vaata, Issand Jumal aitab mind! Kes võib mind süüdi mõista? Vaata, nad kõik kuluvad nagu rüü, koi sööb nad.
Luuka 19 Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole.
Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest,
öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia!
Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?”, siis öelge: „Issand vajab teda.””
Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud.
Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?”
Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.”
Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma.
Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale.
Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud:
„Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!”
Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!”
Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!”
Luuka 22 Ja kui tund tuli, istus Jeesus maha ja apostlid koos temaga.
Ja ta ütles neile: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist,
sest ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on läinud täide Jumala riigis.”
Ja ta võttis karika, tänas ning ütles: „Võtke see ning jagage eneste vahel!
Sest ma ütlen teile, mina ei joo nüüdsest peale viinapuu viljast, kuni Jumala riik on tulnud.”
Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!”
Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.
Siiski, vaata, minu äraandja käsi on minuga lauas,
sest Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu see on määratud, ometi häda sellele inimesele, kes ta ära annab!”
Ja nemad hakkasid omavahel arutama, kes see küll võiks nende seast olla, kes seda kavatseb teha.